Hommik

Claudia. Hommik oli emotsionaalne, aga see ei ole ilmselt midagi märkimisväärset. Minu kella neljane uinumine lõppes kella kuuese ärkamisega, sest juba kell kaheksa tuli lahkuda, et nautida mõnusat viit tundi rongis. Frühstück oli kena, isegi Corinna (mu kõige vanem õde) oli meie juurde tulnud, et minuga koos hommikust süüa ja mind ära saata. Nad olid mulle teinud ka imelise üllatuse, nimelt kinkisid nad mulle järgmiseks aastaks märkmiku, mis oli kaetud meie koos tehtud piltidega, et nad ikka mul meeles püsiks ja lähedal oleksid, ilusad mälestused. See oli nii soe kink. Sain ka kaardi, mida hoolimata sellest, et kõigest aru ei saanud, pidasin väga liigutavaks. Nad andisd mu " Ich habe keine Stimme." vastu kaasa armsa erkrohelise teetermose ja hästi palju "köhakomme"./ See tunne, kuidas rongi uksed sulguvad ja sa näed veel vesiste silmadega oma perekonda sulle lehvitamas.../ {viikmannclaudia.blogspot.de , minu "järgmine elu".}