Claudia. Oli viimane koolipäev. Õpetajad olid teinud meile ilusad kingitused. Terve päeva jooksul oli raske säilitada rahulikku olekut. Selle kuuga sai 10 -st üksteisele tundmatust õpilasest pisike koos tegutsev, mõtlev ja samas olukorras olev grupp sõpru. Olime teineteisele toeks, tegime lollusi, laulsime ja naersime lõpututes kogustes. Saime väga-väga lähedasteks./
Aga tuleb edasi liikuda, lahkun teadmisega, et kõik mis ees ootab on vähemalt sama võrratu./
Koju jõudes olin emotsionaalselt täielikult kurnatud. Tahtsin veidi veel farmis ringi jalutada, ütlesin kõigile töötajatele head aega ja pildistasin vasikaid.
Kuna oli viimane õhtusöök kodus ning ema teadis, et mulle väga maitseb kartulipuder ja brokkoli juustuga, siis saimegi seda nautida. Saskia tegi ka ühe oma parematest küpsetistest - õuna-mandlikook./
Kell oli vist juba ligi kümme kui õe ja tema sõpradega peole läksime...tagasi jõudsime poole nelja ajal, aga see oli igati põhjendatud kuna tegemist oli minu viimase õhtuga Schleswigis või...täpsemalt siis ööga. See õhtu oli ilus, jääb veel pikalt meelde, keegi meist ei tahtnud leppida mõttega, et hommikul lahkun. Kuid seda tuli teha.
No comments:
Post a Comment
Note: only a member of this blog may post a comment.