Ämblikega võideldes

Claudia. Mul oli SUUR ämblik toas. Kahjuks tuleb tunnistada, et reageerisin vastavalt. Tahtisn kirjutuslaualt mobiili võtta, et luupainajat hommikuks tirisema panna, kui miski rippus laest alla, otse minu sihtmärgi kohal. Mul võttis kolm väga vaikset minutit aega, et siis välk kiirelt esimesele korrusele joosta. Minu õnnetuseks oli kell meie pere kohta üsna hiline, pool üksteist..aga Mummi und Papaa vaatasid veel telekat. Rääkisin paanikas kõige selgemat võimalikku pudrukeelt, ema mõistis, isa naeris. Mina sain rahulikult unele minna, teadmisega, et "Kullake, aias on palju suuremad! Aga ilusaid unenägusi!"