Claudia. Postituse pealkiri on heaks kirjelduseks minu hetkelisele seisundile...kolm päeva ja minek./
Eilne Rendsburg oli vinge. Sellega ongi kõik öeldud, ehk saan kunagi mitte liiga kauges tulevikus pildidki siia;)Paari sõnaga- ronisime raudteesillale, oli jube, aga meile meeldis./
Kella viie paiku koju jõudes, saime armsa üllatuse osaliseks, nimelt leidsime lakast neli pisi-pisikest, just silmad avanud, kassipoega. Tagajärjeks oli see, et mina jäin meie kella seitsmesele õhtusöögile hiljaks./
Õhtul tuli veel suur pakkimine ette võtta, kõik oleks ilus olnud kui kolmsada lehma ja pereliikmed ka kohvrisse mahuks./
Pakib kohvrit./
Meeleolu on üsna mõru-kibeda segune, kui aus olla, vesiste silmadega õde ei tee olukorda ka just nauditavamaks, kui ma rõõmsa naeratusega ütlen, et me saame TERVELT neli päeva veel koos olla. Iga riideeseme kotti pakkimine oli sammuke lähemale laupäevasele viie tunnisele üksikule rongisõidule./
Kolmapäev kujutas endast mitte midagi spetsiaalset ehk vaid see, et käisime igal natuke pikemal vahetunnil nagu hullumeelsed mööda poekesi, et homse lahkumispeo tarvis meist õpetajatele sobilik mälestus leia./
Meil oli ka huvitav idee, teha peo tarvis oma rahvuslikku toitu. Eestlased panid pead kokku ja jõudsid järeldusele, et kama pole ja leiba pole, jäime üksmeelsele otsusele, et teeme lihtsalt "vanaema" õunakooki ja kõike mustemast leitavast leivast küüslauguleibu./
Homne tuleb tegus - kurnav, väsitav. Aga selliseid sõnu nagu ma peale koma kasutasin, õige vahetusõpilane ei tunne.
No comments:
Post a Comment
Note: only a member of this blog may post a comment.